Fondi EH stipendiaat 2010 on Ene-Liis Semper.

Ene-Liis Semper on teatrikunstnik, alates 2005. aastast töötab ta teatri NO99 peakunstnikuna. Lisaks sellele on ta tuntud kogu maailmas videokunstnikuna.

Ene Hioni sõnavõtt stipendiumi üleandmise tseremoonial (14.05.2010)

Sõbrad, suur tänu, et olete kohale tulnud!

Laureaadi, kelle kohe teatavaks teen, on nimetanud minust mitte olenevatel põhjustel minu nime kandev Fond. Unustame selle nime.

Praegu on tähtis tänase laureaadi nimi.  Ta väärib palju enamat, kui on meie väike autasu. Aga seda autasu (mitte riiklikku, mitte ametlikku, mitte kohustuslikku) saavad vaid väga erilised inimesed.

Tänane laureaat on aidanud meil, oma inimestel, kapist välja tulla.

Ta on teinud seda ajal, mil ühiskond on iseendast tüdinenud ja poliitikud on kaotanud mälu. Poliitikute mälu on kahesugune. Ühtedel on lühike mälu ja teised ei tea, mis mälu on.

Meie laureaat ei ole poliitik ja tema teab, mis on mälu, ta teab ka seda, mis on poliitika. Meie laureaat on poliitikud erutuma pannud.  Ta on meil aidanud selja sirgu ajada. Mille järgi me ta leidsime?

Et ta on hell ema,
ehe kunstnik,
tal on laitmatu maitse,
ta on julge, sõltumatu,
kuratlikult andekas.
Tema nimi on täna Eestis kõigil huulil.  

Daamaid ja härrad, õu mai gaad (nagu lauldi Ühtse Eesti suurkogul), lubage esitleda: Ene-Liis Semper.

Ene-Liis Semper iseendast:

Eesti on nii väike, distantsid olematud, kõik on nagunii läbipaistev. Tõsise näoga igapäevaselt etendatav rahvateater on läinud üle igasuguse piiri, samas pole asi ammu enam naljakas, vaid pigem kurb.

Eneseirooniat pole Eesti poliitikas mitte vähe, vaid see puudub täielikult. Ma ei mõista tegelikult juba pikemat aega, millele valijaskond oma lootused rajab.

Värskendav oleks, kui keegi lõpuks tunnistaks, et asjad on nii, nagu nad on. Kui avalikult välja öeldaks, et kogu võitlus käibki pelgalt võimulesaamise nimel, tekiksid inimestel ehk pärast seda ka teistsugused valikud või pisutki tõelähedasemad ootused.