EH Fondi kolmas stipendiaat on Marju Lauristin, kes Eesti avalikus elus on üldtuntud ja tunnustatud tegija, Tartu Ülikooli õppejõud

Ene Hioni sõnavõtt Marju Lauristinile stipendiumi üleandmise tseremoonial (17.mai 2008 Matkamajas)

Meie tunnustus on Kodanikukoolituse võlg Marjule. 
Kuidas see võlg tekkis?
Astusime mööda Vanemuise tänavat ja Marju ütles muuseas, et asutatava ühingu nimi võiks olla Kodanikukoolitus. Siinkõneleja arvas, et vast Naiste kodanikukoolitus. Marju ei vaielnud vastu ja andis oma stipendiumist esimese toetuse. Toetas uut asja.

Aga mõne aja pärast selgus, et Marjul oli õigus, lihtsalt Kodanikukoolitus on parem. Uue leiavad üles ja tunnevad ära treenitud mõtteaparaadiga  inimesed. Einsteinid ja Aljohhinid, Wienerid ja Keresed, Gatesid ja skype`i mehed.

Marju kuulub nende eredate isiksuste hulka.

Sõna "ere" ei tarvitse tähendada välist silmatorkavust. Vastupidi. Nad võivad olla ükskõiksed isikliku sära, mugavuste ja austusavalduste suhtes. Nende sisemine maailm ei tarvitse välja paista. Nad pole kirglikud seltskonnainimesed, kuigi nad võivad olla tantsulõvid või bardid. Nad pole hedonistid, kuigi nad võivad olla vahvad külalistevatsuvõtjad ja kostitajad. Nad pole diktaatorid, kuigi neil on igast olukorrast täpne ülevaade ja nad teavad, mida peaks tegema.

Marjustini iseloomuga inimesi polevat psühholoogide arvates maailmas kuigi palju – maksimaalselt  viis kuni kaheksa portsenti. 
Marju tuleb, heidab kotkapilgu kõrgelt ülevalt alla mänguväljakule  ja ütleb oma arvamuse. Detaile ta näeb, kuid detailidel ta ei peatu. Tal on suurepärane üldistamisvõime. Tema ja temasugused lükkavad tsivilisatsiooni edasi. 

Peale ülikooli lõpetamist oli Marju Eesti Raadios toimetaja. Teda huvitasid need toimetamistööd, kus sai omamoodi teha. Tuntud revolutsionäärile pühendatud portreesaates ei jutustanud Marju töörahva võitlusest, nagu kaanon ette nägi, vaid isikuomaduste konfliktist ilmavaatega.

Teksti kirjutades lähtus Marju rohkem loogikast kui ideoloogiast, rohkem  improvisatsioonist kui valmismõeldud konstruktsioonist.

Tänase Eesti avalikus elus on Marju üks parimaid kõnelejaid. Needki, kes ei nõustu Marju seisukohtadega, on valmis teda  kuulama. Tema esinemistele jookstakse tormi. Ja õigesti tehakse, sest hea kõnelejana on ta kidakeelsete ugrilaste seas ainulaadne nähtus.

Siinkõnelejale siiski tundub, et Marju on rohkem teadlane, publitsist, sotsioloog ja politoloog kui poliitik. Poliitika jaoks on ta liiga tark ja liiga vähe häbematu. Kuigi ta võib olla järsk ja tema huumor võib olla lõikav. Aga ta hoiab tasakaalu. 

Marju ei hooli pealinna eelistest. Ta on Tartu patrioot ja ta eelistab üldse väikesi linnu. Linnade kohta on olemas sushi indeks. Kui linnas pole sushi restorani, siis olevat see linn elamiseks parja suurusega. Kas Tartus on sushi restoran?

Kui Marju elaks Hispaanias, oleks ta toreadoor punase roosiga hammaste vahel. Kui ta oleks rahvatantsujuht, õpetaks ta kõigile selgeks õige ja vasemba. Talle endale sobiks räpp.