Mul on valus kuulata, kui Eestimaad peetakse vaeseks ja õnnetuks. Minu meelest on see väga eriline maa, võrreldes kõigi paikadega, kus olen käinud ja mida näinud. Me laulsime end iseseisvaks tilkagi verd valamata. Siin on ilus loodus ja palju metsa. Üldjuhul jätkub meil puhast vett joogiks ja majapidamiseks.

Ma julgen lapsed õue mängima saata ning hommikul kooli tõtanud õpilased jõuavad turvaliselt õhtuks koju. Mina naisena saan ise otsustada, kes ma olen ja kuidas ma elan. Palgad tasapisi tõusevad ning tööpuudus pole ammu olnud nii madal kui praegu. Kuigi me olevat kinnised ja tõsised, märkan enda ümber palju hoolivust ja heatahtlikkust.

Kiire auto, toredad sõbrad, kindel töö, asjatundlik perearst, vankumatud väärtused, armsad lapsed ja valgustatud kodutänavad. Meie turvalisus sõltub sellest, kuidas end harjumuspärases keskkonnas tunneme. Me elame ju pisikeses omaloodud minikeskkonnas, kus end hästi tunneme.

Küllap on meie ellu mingil määral vaja rutiinisutsakaid ja kindlat raamistikku, muidu tekib tunne, et me ei kontrolli oma elu. Ka politsei on mõistnud, et turvalisus algab kogukonnast ja kõige olulisem on ennetustöö.

Loe edasi ERRist.